Yo dawg. Siit on tulemas minu kolmas august. Algas sellega et vennaraas helistas mulle pool kümme hommikul ja kutsus enda juurde. Since ta teises linnas elab, ma algul kõhklesin ja ütlesin et sliibin veits,mille peale ta kostis et ei maga ma midagi ja nõnda magan ma kogu oma elu maha. Ega tead vanema vennaga vaielda ei tasu, seega tõusin voodist püsti, vaatasin rongi aegu ja sain teada et muhaha(evil laugh) rong tuleb alles 13.50. Enne seda oleks ka saand minna, aga since mu vanaema ja vanaisa tahtsid ka tulla, siis pidin nendega ka arvestama. Ärkasin ma siis siiski 13.00 või noh 13.03 kuna pean end piisavalt kavalaks ja arvan, et need kolm minutit annavad mul täiega palju juurde. Läksin siis kohe pesema. Ega ma ennegi väga must polnud, aga nüüd olin veel puhtam. Kuivatasin kiirelt ära end, panin tänase päeva puhul sellised püksid, millega saab nats gangstam välja näha ja need nii öelda poole perse peale alla lasta. Tegelt sellega ma saan kõikide pükstega hakkama, sest mul pole mugav teisiti pükse kanda, aga see selleks. Panin siis veel suure B-tähega burtoni vöö ja tumesinise särgi, kiirelt vaha pähe , hambad puhtaks ja minekut. Kui ma ukse ees seisin tuli meelde, et lõhnastada ma end unustasin. Esiteks mul meeldib endal hästi lõhnata, teiseks alati võib mõni nägus neiu vastu tulla ja kui ma lõhnan hästi, on see kindlasti pluss. Strippar Markot ei saa siin loos mainimata jätta. Kuna enamus asju mis toimub Eestis ma saan teada elu24.ee'st, siis sellegi elutarkuse sain ma sealt. Strippar Marko ütles kord et eesti meeste viga on see et nad tavaliselt kas ei lõhna üldse või lõhnavad halvasti, ehk siis nad võiksid ennast rohkem lõhnastada. Noo since ma naine pole, siis võtsin selle kuulda ja hakkasin end tollest hetkest alates veel rohkem lõhnastama. Põhimõtteliselt kui ma korterist välja lähen, siis on beckham signature või escada hõng veel umbes kahekümneks minutiks trepikojas.
Pooleli ma jäin siis sinna et panin lõhna peale ja astusin välja. Kõndisin siis mööda Linnu teed, näen et üks troll on valgusfoori taga, mõtlesin et pole viga neli minutit hiljem tuleb troll number kaks ja ma jõuan selle peale ja siis jõuan kõik asjad ära teha. Jõudsin pilgutada silmi vist kolm või neli korda kui näen et teine troll jõuab kohe sappa. Kõnnin juba kiiremini, märgates et kolmas troll on samuti seal. Siis ma muidugi jooksin, sest ma ei viitsiks nagu mingi tolgus alt vedada oma vanemaid või siis üksi tunnike rongiperroonil oodata. Jõudsin trolli peale, ja kuna ma veits getolikumalt riides olin täna ,siis mul oli suht savi kas oli punane tuli või mitte, seega Kristiine keskuse juures läksin üle nii kuidas tahtsin. Vaatasin et aega napib, mul aga on vaja veel USB juhe osta ja raha välja võtta. Kiire nagu ma olen, siis tegin need värgid ära ja pidin isegi kuus minutit rongi ootama. Rongis istusin siis oma granny ja grandpha' kõrvale ja siis rääkisime niisama juttu. Kui ma püsti tõusin oli mu vanaema shokkis, et miks mul püksid nii all on, mida oli ka oodata:D Vanaisa mul aga jagab seda urban stiili ja muid värke ja ütles et las ma kannan nii nagu tahan, mis see vanaema asi on. Tegelt see suht coolio kui me vanaisaga vanaema omame. Vahel on kahju ka vanaemast muidugi, aga eks sellega tuleb ka arvestada. Läksime siis maha ja käisime kiirelt jaama poest läbi. Siis tüürisime otse venna maja poole. Maandusime kolmandal korrusel ja uksest sisenedes jooksis mulle õnnelik Jenny vastu. Ei, Jenny pole sugugi mingi silikoontissidega blondinka, vaid hoopis kutsu:) Siis tuli Steffi ja Henry. Henry on siis mu vennapoeg, millest võib järeldada et ma olen onu. Onu Martin, kõlab kuidagi kolmekümne viieselt. Nii vana ma olla ei tahaks ofc, aga eks need noored onud olegi moes. Sõbranna just eile rääkis et hiljutises
cosmo's oli kirjutatud et noored onud on praegu minev kaup , et lähevad nagu soojad saiad. Seda pole veel nagu eriti tundnud, aga ega ma väga kaua pole olnud ka. Siis läksin kööki seal oli Eugen, minu vend. Sõin siis head borši ja hängisin siis veits niisama.
Nagu vanuritel kombeks, hakkasime mingi pool tundi ette rongi peale minema, et tagasi Tallinna sõita. 18.09 tuligi rong, nagu lubatud. Istusime maha mingi kena neiu kõrvale, ta ostis pileti ja siis ta ütles midagi, mida ma ei kuulnud hästi, kuid samas kui ma naeratasin talle, naeratas ta vastu. See oli muidugi positiivne, aga ta jäi siis kohe oma videvikku lugema. Lehte keerates ta vaatas mulle otsa ja kui ma sattusin samal ajal teda uurima, siis jälle vahetasime naeratusi. Mul aga uut Videviku osa pole, seega ma läksin korra msnni, Tallinnapoolses vagunis, sest ega teistes seda mugavust pole. Olin minutikese sees ja märkasin et Veronika hakkas chattima minuga, mis oli juba iseenesest väga meeldiv. Kui ma siis sisu nägin ja suutsin kuidagi talle naeru suule tuua, muutus meel veel paremaks. Vahepeal lisandus mu msnni loetellu väike Karl ka. Nii ma siis tegin veits keelepeksu seal ja läksin oma jaamas maha.
Seejärel läksin trolli peale ja kärutasin koju. Kodus sõin tortellinisid, kui keegi veel ei tea , siis need on makaronid, mis on tavaliselt seest täidetud kas siis juustu või mõne muu ingridiendiga. Randar ja Karl hakkasid vahepeal siis liikuma Mustamäe suunas, ja nii me saimegi Linnu teel kokku. Edasi otsustasime sõita (ratastega) kesklinna ja pärast eks vaatab kuhu. Sõitsime siis kesklinna. Seal ostsime juua endale(vett, sest me oleme spordipoisid siiski ja nagu seksoloog, kes meie koolis uudistamas käis, ütleks, spordipoisid pesevad ikka tihti ja neil ei peaks olema probleeme hügieeniga) Vahelduseks oli suht kaifa olla rattaga kesklinnas, eriti kui peas oli kollane kiiver, mis silma paistis.
Järgmine peatus: Pirita . Suundusime Pirita poole, et ületšekkida oma ujumis-spot ja muidu nautida suvist Tallinna. Vahepeal Karl tegi tempot, mis tähedas seda et ma oma hooldamata Trekiga jäin neist maha ja kütsin niigi nii et selg märg, kuid sellest oli vähe kasu. Pärastselt liikusime tagasi ja ega vahepeal midagi erilist ei toimundki. Noh ma lahutasin oma meelt sellega et, kui me Kaarli kiriku juures ära keerasime kohast, kus läheb jalgrattarada Kristiine poole, siis Randar ja Karl kütsid aina juurde, mina aga istusin sadulast taha poole , peaaegu et rehvi peale ja kaifisin alla veeremist. Tuuletakistus peaks ka tegelt väiksem olema, kuid vaevalt ma seda sellepärast teen. Läksime siis nendega THK juures laiaks, nagu mu endine geograafia õpetaja Meelis Muuga oleks öelnud, ja siis jõudsingi täna varem koju kui oleks pidanud.
Homme peaks kena päev tulema kui kõik plaanipäraselt kulgeb. Yippikayee...
s oli saun. Ukse ees aga pikk laud, kus noorukid jõid. Mulle jäi silma aint Ursull oma leopardi salliga, mille kohta kommenteeris keegi orkutis et "tiigrinahkne naine vouvouuuuvoouuuu!" (most probably selle kommi prst mul see meenuski:D) Siis baarileti ääres kohtasin Ristot. Rääkisime siis hästi pikalt seal, sellest mäletan aint et mingi mure oli, mis vajas peatset lahendamist. Vahepeal mul telefon helises, ja uni muutus kordinaalselt. Uus koht: Tammsaare tee 100, ehk siis vana Sääse poe juures. 32.kk kolis järsku teisele poole mände, ja oli täpselt trepikoja juures. Et kooli siseneda oli vaja kaldteest alla minna. Seal seistes mõistsin, et käes on esimene september ja ma olen seal, sest Anett saadab oma venda kooli. Anetil oli muide sama soeng, mis ta lõpetamiselgi. Järsku muutus see päev tutipäevaks ja Exteril ning Kertsu Mihklil olid käes veepüstolid ja nad tahtsid mind märjaks teha, aga mul oli mingid eriti nooblid riided ja ma ei tahtnud et need märjaks saaksid. Nii ma siis ronisin ravila katusele(ehk praegune Maxima seal 32.kk kõrval) ja hakkasin põgenema. Nemad olid koguaeg tihedalt kannul, kuid üks hetk ma mõistsin, et see hoone on kasvanud ja see on nagu mingi kõrge torn ja ma kõnnin mööda ülikitsast äärt üles...
