Kell on 13.11 kui mulle helistab saatuslik Anett ja ma ärkan. Mõtisklen siis oma mõtteid ja helistan raamatukogudesse otsides Dekameroni. Sääses seda ammumõista pold ja siis Kännukukes seda leidus. Panin siis uisud jalga ja suundusin sinna. Arvestades Tallinna rõvedaid auklike tänavaid oli päris mõnsa sõita. Olin nagu kubujuss kümne särgi ja jopega. Kui ma siis alles Linnu tee lõppu jõudsin, oli munn sokist väljas(kaudses mõttes mõistagi) mõtlesin et võtan uisud jalast ja kõnnin edasi, kuid ma vingerdasin kuidagi seal lehtede vahelt edasi ja peagi olingi kuskil karuperses. "kännukuke" silt vahtis vastu, panin võidujumalannad jalga ja marssisin sisse. Sain mis tahtsin, panin selle raamatunäru endal škotti ja läksin jälle välja. Siuke tunne oli et mu sabakont külmub ära siukse ilmaga, aga ma pidasin vastu, ja läksin teist teed pidi koju. Vahepeal oleks mingi jota mind oma taarakotiga pikali löönd , aga ma tegin "zombie petet" talle ja jäin ellu. Olin peagi Mägistralist möödumas kui märkasin midagi kummalist. See oli tegelt nii kummaline et jätan selle oma teada. Jõudsin koju, tunne oli nagu oleks põrgutulest läbi käind ja leegid ikka veel varvaste küljes. Läksin siis pessu kenasti ja siis passisin nagu värske kapsaleht tooli peal edasi. Väga kaua ma nüüd ei passindki kui et suundusin Keemiasse. Trollis mingid ossid vaatasid mind kelmikalt, aga see ei heidutand mind ja nii ma siis läksingi sünnipäevale. Jõudsime sinna, kõigil peomeeleolu sees ja mainiks ainult nii palju et väga tore värk oli :)
Nüüd tulin tagasi ja ootan et ilmad paremaks läheksid, et saaks sõitma minna jälle...
No comments:
Post a Comment