14.juuni endiselt

Tulin siis nüüd õuest. Helistasin kohe parimale sõbrale ja rääkisin tänasest päevast, kui hea ja tore mul oli. Magasin välja end ja sain natuke tööd ka rabatud kodus ja pärast läksin ühe väga armsa neiuga välja. Tema kirjeldamiseks mul lihtsalt ei piisa sõnu, seega jätan selle oma pähe. Muidu tahtsin seda öelda et, eesti ilmateade pani seekord täppi. lubas vihma ja vihm tuligi. Õnneks see sadu ei kestnud kaua ja ma ei pidand end tundma nagu vang kuskil siseruumis passides. Muidugi täna ma oleks tundnud end kui kõige õnnelikum vang, sest mul oleks hea kongikaaslane kõrval olemas kellega rääkida ja värki. Homme on eksam. juba üheksa tunni pärast. tegelt ma eriti ei karda seda, since ma oskan hästi ja olen endas kindel. muidugi alati võib tulla mingi jura eksam, siis ma olen pigis omadega. nüüd aga lähen magama, sest muidu olen väsind ning ei saa isegi selle kirjutamisega hakkama.

14.juuni

Neliteist juuni. Ja mu blogi saigi nüüd siis alguse. ma ei tea miks ma järsku otsustasin selle teha, aga järelikult oli mul see mõte peas juba enne ja alles nüüd sai see tehtud.
alustuseks võin öelda seda, et ma istun praegu tooli peal ja vaatan aknast välja. Näen et väljas läheb juba heledamaks, ning see torn, mis on mind häirinud kõigi nende 11 aasta jooksul mis ma siin korteris elanud olen, põleb ka ainult eredamalt. Ise ta otseselt ei põle, aga tema need tulukesed on küll suht jõhkrad. kaks üleval tipus ja kaks keskel. kõige imelikum on see et hetk kui ma neist kirjutama hakkasin, kadusid tipus olevad udukogus kuskile varju. Täna pidi tulema ilus ilm, aga eesti ilmateade teatab tavaliselt just vastupidiseid prognoose.
Muidu tuli meelde see, et täna on juba pühapäev, see tähendab et kui kell on 3.50, siis 30 tunni ja 10 minuti pärast on mul selle aasta viimane eksam. Siis pärast seda minu poolest võiks lubada eesti ilmateade 10 kraadi sooja ja vihma, sest see tähendaks et oleks üle 20 kraadi ja päike paistaks. Saaks randa minna ja muidu suvemõnusid tunda. Nats masendav on vahel mõelda et üks kuuendik suve on möödas, õigeid suvepäevi, kus saab nappides riietes välja minna, on olnud maksimum kaks tükki. Seega siia maale sündides olen hukka mõistetud igatahes. See on ka minu jaoks huvitav et, kas olla inimene maal, tähendab seda et mu eelmises kehastuses ei saand minu hing hakkama, või tegi mingit pattu, et mind saadeti uuesti siia maailma, et ma üritaks seekord kõik õigesti teha, või hoopis ongi see mingi preemia ja mul on võimalus uuele elule, aga kas paremale või halvemale, seda ma ei teagi. Kui ma hakkan usinalt täitma blogi ja kunagi ära suren, ning blogspot eksisteerib veel kaua, siis võibolla minu hingekandja avastab kunagi selle ja märkab et meie vahel on midagi sarnast, ja siis võtab mõistuse pähe ja saab aru et ta loeb oma enda mõttelendu mõni aastatuhat tagasi.